ammu mõelnud et...

sügiseks võtsin vene keele vabaaineks..
+ mõned slaavi veretilgad mis minus olema peaksid, võiksid iseenesest ka kuidagi kasulikkust üles näidata. (siiani vaid avaldunud kannatamatuses)...
aga eks õpin natuke keelt, äkki jõuavad head omadused ka järele ;)
Mu fantastiline blogikaaslanna (jep, see on sõna) peaks tänu erialasele keelele ka hakkama saama...

Palju seda vene keelt ikka Tartus vaja läheb, nii kaua kuni нет, спасибо ütlemisega hakkama saame, oleme võitmatud. Annelinnas veel päris oma kohta ei ole, eks lähikuudel otsime tõsisemalt. Ma suhteliselt kindlalt arvan et kuskile paneelmajja me ikkagi lõpuks jõuame. (fun fact: elasin esimese eluaasta Lasnamäel 1-toalises. Sellest ajast ei mäleta küll midagi aga ega see väga hull ei saanud olla, sest koledad asjad kipuvad ikka paremini meelde jääma.)




 

Ja kuna mu fantastilisele  blogikaaslannale see postitus ilmselt ei meeldi, eks ma lisan lõppu midagi mis talle meeldima peaks. 

Olen juba ammu jõudnud arusaamani et ilma meelitusteta ei jõua elus kuhugi. :)

nananana maikuu!

Käes on uus kuu ja me pole vahepeal midagi mõistlikku suutnud postitada. Olen nüüd natuke intrigeeriv ka ja tunnistan, et üks avaldamata mustand on mul olemas aga nii iseenda kui kaasosaliste (loe: partners in crime) ilusa elu jätkumiseks see avalikuks ei saa. :D

Lugu on nüüd selline, et kuna igasuguseid normaalsuse piirid on meie majas ületatud, otsustasime Kadriga majast välja kolida. Uut kohta veel olemas pole aga hetkel oleme veel optimistlikud... küll tuleb. Üks suurimaid hirme mul ongi see, et me lähme oma vanast majast niivõrd-kuivõrd viisakalt ära ja siis pole meil kohta kuhu minna ja peame kurbade nägudega tagasi minema. (loodame et nii ei lähe)
Ei tahaks nüüd öelda et ma mingi hardcore getopliks oleks aga mul poleks ka Annelinnas elamise vastu midagi. Kui hull see ikka olla saab? (nagu minu kogemused näitavad siis kui nägu/suhtumine ei meeldi võib Illusiooooni naiste wc-s ka (peaaegu) peksa saada. hahahaha :D hästi läheb, Sandra)
Kadri pärast ma väga ei muretse, kui mind ja teda kõrvuti näha (mida juhtub kahtlaselt tihti), siis ma ise valiks ka oma uueks peksusemuks kellega tüli norida pigem enda....
ja üks pluss on veel: siis ma/me saaks äkki vene keelt praktiseerida... või vähemasti kuulda tihedamalt kui kaheks minutiks mis kulub Tartust tulles ühelt rongilt teisele jalutades.
Aga muidu oleks muidugi Supilinn, Karlova või kesklinn päääris mõnusad kohad uue pesa tegemiseks. Eks paistab kuhu lõpuks jõuame ;)

Kuna on jälle see bittersweet aeg mil ma peaksin eksamiteks õppima, siis võib juhtuda et nüüd tuleb uusi postitusi kolm korda päevas.

Kui keegi meie antireklaamist selle maja kohta suudab üle vaadata ja tahab uueks elanikuks saada,siis koputage meile akna peale ja äkki keegi võtab jutule.

Ja blogijutud kõrvale jättes oleme me Kadriga suhteliselt normaalsed (ei teagi kas Tartu või Tallinna kriteeriumite järgi) ja kui kellegil juhtub vaba pinda olema, siis võib ka kirjutada-joonistada. :)

Muidu on kõik max idekas ;)

kena kolmapäeva jätku! :)

Lembit ja Supilinna päevad

Täna mõtlesime hommikotsa nimekirja välja, mida koju osta vaja on, kogusime kõik ühiskassa raha ka kokku ja läksime siis pika nimekirjaga poodi.

Poes avastasime, et oleme raha koju unustanud...kõndisime siis koju tagasi, et raha võtta, aga uuesti poodi ei viitsinud minna ikkagi. Selle asemel istusime hoopis aias ja rääkisime juttu.
Naabrionu Lembit sattus mööda minema. Aga ega tema juba niisama mööda ei kõnni. Jäi ikka juttu ka rääkima. Minul hakkas toas just riis üle keema, nii et pidin tuppa jooksma ja Sandra Lembituga kahekesi jätma. Lembit rääkis talle juttu saatusest ja sellest, et usub, et ta võib juua ükskõik kui palju ja saja aastani elada, või siis olla karsklane ja homme päev ära surra. Jutu lõpuks jõudis veel mindki kiita, ütles et ma olen väga tubli. Mulle tuli imestusena, et ta üldse mind mäletab ausalt öeldes :D Sest mul on tunne, et alati kui ma temaga kokku olen sattunud, siis on ta olnud rohkem kui lihtsalt vintis. Ja ta arvas veel, et ma jooksin tuppa ära, sest kartsin, et ta küsib raha :D Sest tavaliselt ta seda teeb. Aga Sandra õnneks päästis mu maine, rääkides mu toidu põhjakõrbemisest ja kõigest muust :D
Seekord jäi ta imekombel üsna väheseks juttu rääkima...Sandra pääses temast kõigest umbes 20 minutiga. Tavaliselt meil läheb ikka umbes tund, ta räägib nii palju, et sa lihtsalt ei saa ära minna ja on tunne, et võid seal samas pildi tasku visata.

Praegu on käimas Supilinna päevad. Toimub väga lahedaid üritusi ja asju. Homme plaanime emajõele paadiga sõitma minna. Eks näis kas jõuame ka, sest mõni meist peab siin laupäeviti koolis käima eksole...
Lisaks on homme aadressil Herne 20 avatud Saiaõu, kus müüakse koduküpsetatud saiu ja kooke ja igast muud head ja paremat. Terve päeva saab kiigeplatsil ka igasuguseid esinejaid näha ning õhtul toimub Genklubis afterparty!

Fredi ja teiste poiste kokanurk 3

Ühel kaunil esmaspäevasel päeval otsustasid poisid, et teevad endale head-paremat süüa.

Koorisid siis palju kartuleid ja porgandeid ja kaalikaid ja ostsid ka ilusa suure lihatüki, mille nad siis ahju panid ja valmistasid endile isuäratava ahjuprae. Ise olid nad nii uhked, sest nagu tudengid ikka, siis enamasti ostsid ka nemad Herne poest nt valmis pitsa. Või midagi muud taolist.

Järgnes mitu head päeva, või isegi nii umbes nädal. Keegi vahepeal ahju ei kasutanud. Kui meie Andra ja Sandraga siis nädal hiljem ahjus süüa tahtsime tegema hakata, siis ei avanenud sealt kuigi meeldiv vaatepilt.



Poisid olid veidi oma uhket ahjupraadi söönud ja ülejäänud siis tagasi ahju lükanud ja lihtsalt ära unustanud. Toit hallitas ja mädanes ja oli igatpidi õudne.
Toidu nad suutsid ahjuplaadi pealt minema visata, aga ahjuplaat ise seisis mustana ka veel ma pakun et umbes nädala, kui mitte rohkem.
Tundub, et üliõpilased siiski ei kannata tühja kõhtu, kui võivad oma toidu lihtsalt ära unustada :D

Hiired ja teisipäev ja

Koristasin täna...
Leidsin köögist vist jõuludest saati vedeleva mandariini :D mis oli juba sellist värvi et..ma ei oska kirjeldadagi. Ja ühe õuna leidsin ka...mis oli ka mädanenud ja jube.
Ja kivikõva leivaviilu ja täiesti hallitanud saia...
Ja ma ei tea see kõik oli nii kohutav et eluisu kadus ära :D
Ma ei saa aru lihtsalt, miks inimesed ei võiks enda järelt elementaarseid asju ära koristada.

Aa ja noh...hakkasin kraanikausi alust koristama :D ja nagu... leidsin sealt jälle hiirelõksu kinni jäänud hiire...aga asi on selles...et hiirelõks pandi viimati üles vist..mingi kuu aega tagasi? Ma ei kujuta ette millal ta sinna kinni jäi, aga haisu järgi võiks arvata et ikka väga kaua aega tagasi... Ja jälle pidime mina ja Sandra selle ära koristama...Sandra oli näost kaame kui ta seda hiirt kotti lükkas ja mina kükitasin trepi peal ja ei suutnud hingata...

Aga häid asju ka...olime tublid ja pesime köögi ja enda toa akna ära:) Ja õues on nii soe ja kevadine et varsti saab aias grillipeo teha.



Homme on kolmapäev...Retro või jaa?

#25 tule taevas appi

Siin mingis varasemas Fredi seikluste postituses oli väike tehniline viga: tuleb välja, et Kadri oli nii kaua praktikal ära, et unustas ära me oleme toakaaslased... -.- (tervitan siinkohal oma fantastilist toanaabrit, kes lubas mind esimesel võimalusel küll siia üksi jätta kui parema elamise leiab aga k-saan-üle)
Ma saan tegelikult täiesti aru, et see mitme inimesega elamine kerge pole, ma olen ise siiani küll väga tai chi püüdnud olla aga viimasel nädalal on küll (kas d-vitamiini vaegusest ja/või on mu kannatus vaikselt katkemas või millest) osad asjad nii üle visanud et tule taevas appi. Võiks raamatuid kirjutada sellest kuidas mõnede inimeste jaoks on asjad elementaarsed ja teiste jaoks mitte nii väga. Sellepärast olekski ehk targem tervemate närvide nimel lähitulevikus mingi väiksemat sorti elamine otsida.
(Kuigi supilinnast ma ära minna ei taha mitte mingil juhul, kui mõnel kaas-supilinlasel midagi pakkuda on, laske käia. Okei, Karlovas oleks ilmselt ka päris mõnus elada :))

Või äkki ongi asi selles kust keegi pärit on... olen Tartus (ja üldse pealinnast lõuna pool) kuulnud päris tihti närvihaige, negatiivse, ületöötanud, õela, südametu ja muude koledate sõnadega kirjeldatavat tallinlase stereotüüpi. 
Rääkimata naljadest stiilis: "Ära siis närvi mine ega sa Tallinnas pole" jne.
Äkki ongi viga minus... juba lapsest peale rikutud närvikavaga ehk ongi suurem tõenäosus asjade peale asjatult närvi minna. Kui oleks kaks tundi Tallinna piirist kaugemal üles kasvanud, oleks ehk oskus asjadest mitte välja teha ja kõigega kuidagi vaikselt kaasa kulgeda.



Selline mitte-kuhugi-viiv vingumine pole üldjuhul väga minu stiil (veel vähem probleemide korral iseenda süüdistamine, oeeeh milline eneseareng on toimunud :D) aga see on kuidagi väga teemas olnud viimasel ajal.

Muidugi tahaks midagi kirjutada ka selle kohta kuidas minu vana toa uus elanik väga-väga-väga tõenäoliselt vampiir on... aga kes teab, äkki ta suudab mõtteid lugeda. Või veel hullem: seda blogi.

Me kuulame Kadriga retro fm-i ja kuna sharing is caring siis palun väga:
http://kuula.retrofm.ee/player/retrofm.php

Pesumasina story

Tereeeeeee
Pole kaua aega siia midagi kirja pannud.

Ise tulin neljapäeval tagasi hernesse. Ma ausalt öeldes kartsin, et maja on hullemas seisus, kui see tegelikult oli. Köök oli muidugi must nagu ikka :D Täna pesin ma ei tea mis ajast räpasena seisnud panni puhtaks, sest mul oli kahju seda vaadata...
Aga - nii mõnigi hea üllatus oli ka. Meie uus majakaaslane, kes trepi all elab, on end igati heast küljest näidanud - parandas ära köögi lambi, mis juba sügisest saati katki on ja ükski teine poiss kas ei viitsinud vaevaks võtta või lihtsalt ei osanud seda ära parandada. Lisaks pani ta uue kella seina...eelmisega juhtus selline tore lugu, et sügisel viskas Andras selle katki ning pani purunenud klaasi ja kildudega seina tagasi :D
Köögis on nüüd lausa imeline olla jälle valgusega :D

Aa ja vahepeal oli siin väike pesumasina lugu ka. Nimelt...olen mina rahulikult tallinnas...kui mulle helistab Sandra ja ütleb et pesumasin on katki. Ma ei osanud midagi öelda ega teha eksole :D Sandra aga proovis kõike ja püüdis igatpidi seda ikka tööle saada. Aga mis ei lähe tööle, see ei lähe tööle :D Igaljuhul vahepeal oli juba jutt, et peaks uue pesumasina ostma jne. Aga Sandra ikkagi igaksjuhuks kirjutas omanikule, kes omakorda saatis pesumasina parandaja.
Ühel päeval tuligi pesumasinamees. Ja proovis ka pesumasinat tööle saada, aga ei saanud. Välja tuli hoopis selline pisiasi, et pistikus ei olnud voolu :D Sest üks kork oli end välja lükanud...või midagi sellist :D
Sandra pidi häbist maa alla vajuma...Sest kutsus pesumasina parandaja, et lihtsalt ühe nupu asendit muuta :D Aga ma saan aru ka, ma ise poleks ka selle peale tulnud :D

Aga pesumasinaga on veel selline lugu ka, et mingi kraan või asi laseb vett läbi ja pesumasin on pidevalt veeloigus..mis pidi päris ohtlik olema. Ehk siis järgmine inimene kes dushi alla läheb võib vabalt ka surma saada...aga vähemalt saab pesu pesta, eks.

Vot...sellised lood siin majas praegu :D

Fredi kokanurk 2

Jällegi üks ammune lugu.
Kairi istub rahulikult suures toas ja vaatab telekat.
Fredi tuulab köögis kappides. Vaatab üle kõik nõude kapid, sahtlid, isegi sügavkülma.
Kolistas seal juba mingi 15minutit, kui Kairil lõpuks üle viskas ja küsis Fredilt, et mida ta otsib.
Fredi selle peale: "Kust ma kartuleid leian?"

Üks lugu ka eelmisest aastast. Enne seda, kui Andra Barcasse kolis, elasime maja ülerahvastatuse tõttu umbes nädal aega kahekesti väga väikeses toas, selles samas, kus Sandra praegu elab. Ära märkimist vajab vist see, et Fredi ei tulnud kunagi sinna väikesesse tuppa, alati rääkis kinnise ukse tagant. Lihtsalt alati :D 

Üks õhtu õppisime või tegime seal parasjagu midagi voodi peal väga lebos asendis, mõlemal läpakad nina all. Ühel hetkel hakkas Andra laulma. Aga mitte niimodi, nagu tavaliselt inimesed laulavad, vaid ta ümises ja tegi tõepoolest sellist looma häält, et ma ei oska kirjeldadagi. Ja ta tegi seda mingi 5min jutti, kui mitte rohkem. Isegi mulle hakkas see vaikselt pinda käima. Ühel hetkel astub Fredi imestunud näoga uksest sisse ja küsib, et mis looma me kinni oleme püüdnud. Meie mõlemad muidugi kohkusime, itsitasime ja Andra jäi koheselt vait, näidates sõrmega minu peale. Ehk siis Fredi oli ilmselt veendunud, et mina tegin seda debiilset häält..

See oli vist ka esimene ja viimane kord kui ta seal toas käis. ...või siis siiski mitte. Kuulsin, et ükskord käis ta seal toas ka siis, kui mind kodus polnud. Tal oli töölt tulevale Hillarile vaja kausist vett pähe kallata akna kaudu :D

Fredi kokanurk 1

See juhtus kunagi ammu aga väärib kirjutamist.

Fredi Kairile : " Kuuuuule, kui ma mune tahan keeta...kas ma pean mune keetma koorega või ilma?"

...

...

#20

Kahekümnes postitus, jeejee :)

Kuna Kadri niivõrd lahke käega kassi toidab, on ta (loe: kass mitte Kadri) nüüd selle paari nädalaga nii paksuks läinud et tal on lõualott. Ah et pole näinud topeltlõuaga kassi? Küllaltki kummaline vaatepilt, näeb suhteliselt isase kõutsi moodi välja (kandiline nägu ja selline paras paksu) :D

Iseenesest võiks iga postituse alla teha ka paranormal-activity-paranoia-nurga (PAP-nurga), sest mida vähem inimesi siin majas on, seda õudsemaks läheb. Ilmselt ei aita ka see, kui su toanaabriks on kohalik paanikameister isiklikult. Natuke jabur ehk on mõelda, et "kui õudne oleks kui keegi praegu meie aknale koputaks" ja enne magamaminekut välisukse kontrollimine ei tundu ehk ka just suure pingutusena (neile kes ei tea majaplaani ja seda kui oh-kui-raske see tegelikult on). :D
Kuigi ma tegelikult ju tean, et see kõik on jama, siis on probleem vist selles et me oleme mõlemad kaastundlikud paanitsejad, st kui üks tuleb oma ideega lagedale pole nagu otseselt südant ka seda täielikult maha teha. (seda enam seda pimedas toas ja kui und ei tule ja ühtki normaalset mõtet peas ka mitte)


Ja kuna selle blogi algmõte (vist) oli kirjeldada natuke supilinna elu ka, siis pean ära märkima selle et meie tänava otsas helesinises majakeses (mitte päris muumimaja aga müstikat on umbes sama palju) üks muhe vanamees praadis kartuleid. Lõhna oli tunda juba peaaegu et Kloostri tänava nurgalt, raadio Uuno muusikalisi vahepalu oli kuulda õnneks alles sellesama maja eest.

(Ilmselt nüüd saadakse aru, et see pole väga hea mõte et ma siia kirjutan ja ma seda enam ei tee.)  

***********************************
"Ma räägin Andraga......."
"Andra räägib mida ta täna söönud on....."
"Ma tahan ka süüa, ma tahan Tallinnasse"

Ülllllatuuuus

Laupäeval korraldasime Kristiinale üllatus-sünnipäevapeo. Plaan oli selline, et Kristiina arvas, et me läheme teatrisse ja enne seda tuleme meie juurde natukeseks istuma, sööma-jooma. Aga tegelikult olid selleks ajaks kui Kristiina siia jõudis, tema sõbrad kõik üleval korrusel pimedas õhupallidega peidus.

Päev otsa koristasime Sandraga maja ära, ka need kohad, mis tavaliselt kõigil ununevad :D Siis umbes viie paiku jõudisd Andra ja Karl ka siia ja hakkasime õhupalle täis puhuma, viineripirukaid tegema ja booli segama.

Aeg möödus väga lõbusalt, aga vahepeal olid ka mõned natuke kummalised hetked. Nimelt võtsin ma enda arvates täis veepudeli külmkapist välja ja panin laua peale. Umbes 15min pärast oli sealt veidi alla poole kadunud :D Andra hakkas kohe Sandrat süüdistama, ütles et ta ise nägi kui Sanja seda jõi :D Aga Sandra oli kindel et ta ei olnud seda joonud. Ühesõnaga keegi ei tea kuhu see kadus :D See vesi polegi üldse oluline aga naljakas oli see, et see kadunud oli ja keegi ei teadnud, kuhu :D
Teine kummaline asi on see, et Sandra läks Herne poest midagi tooma. Viie minuti pärast kuulsime me kõik, kuidas keegi uksest sisse koju tuli. Paar minutit läks mööda ja tuppa keegi ikka ei tulnud, seega ma vaatasin esikusse ja seal polnud ka kedagi. Mõtlesime, et küllap Sandra unustas midagi ja läks poodi tagasi. Kuid jällegi, ei. Tema ei käinud vahepeal kodus :D
PARANOIA



Igaljuhul, varsti jõudsid ka kõik teised kohale ja umbes kümme minutit enne Kristiina tulekut liikusime kõik üles korrusele. Hetkel, kui me teadsime, et Kristiina on juba Herne poe ees, ehk siis kohe-kohe kohal, helistas veel üks hiljaks jäänud külaline, kes ootas all värava ees, seega oli meil päris korralik paanika :D
Andra jooksis ja kiirustas nii, et ahjuroop kukkus suure pauguga maha, ma ise ajasin kõlarid maha jne jne.

Lõpuks jõudsid Kristiina ja Kerttu kohale ja läksime koos üles, Andra pani tule põlema ja kõik hüppasid välja ja ÜLLATUS! :D Kristiina ei aimanud midagi ette ja oli tõesti väga üllatunud, mis rõõmustas meid kõiki väga-väga.



Pidu ise oli ka tore ja lõbus. Kahjuks pidid paljud juba varakult ära minema, aga pidu kestis umbes kella nelja-viieni.


Üks uudis veel, täna hommikul käis elektrik ja kõik on meil siiski korras :D Lihtsalt boiler võtab ilmselt palju elektrit jne. Niiet vargust siin ei toimu siiski, hehe :D

Ja me suutsime täna Sandraga kassi konkusse kinni panna kogemata :D Tõstsime sealt asju välja, et elektrik kilbini pääseks..ja kass oli konkusse sisse roninud. Panime ukse kinni ja vaatasime telekat ja sõime ja siis mingi 10min pärast umbes kuulsime kuskilt kaugelt väga vaikset ja hädist kräunumist...vaatasime üksteisele otsa, siis konku ukse suunas ja...tegin ukse lahti ja tõsi, kass hüppas sealt välja :D

Hiirejaht

Hiired jälle majas platsis. Täna öösel kuulsin kohati mingit lärmi ja mõtlesin, et naabrid mööbeldavad ringi.
Hommikul selgus hoopis tõsiasi, et kass oli öösel ühe hiirekese Kettli tuppa hirmutanud ning hiir hüppas otsejoones Kettli voodisse. Kettli hüppas seepeale loomulikult väkkiirelt tooli peale ja tõstis voodilt madratsi ära - hiir jäi voodi ja seina vahele kinni. Kettli haaras koroona kepi ja üritas sellega hiirt minema hirmutada. Ei õnnestunud. Niimodi nad siis pool tunnikest maadlesid, kuni lõpuks kassil õnnestus hiir tagasi alla korrusele hirmutada. Ma ise oleks ilmselt südari saanud, kui hiir mu voodisse hüppaks :D
Igaljuhul, nüüd ma loodan, et hiir meie tuppa ei tule. Meil ei ole ust ka ees, Kettli saab vähemalt ukse alla midagi ette panna ja barrikaadi ukse ette ehitada, aga meil ei anna sellest kardinast väga midagi leiutada :D

Lisaks...kui Kettli madratsi voodi pealt ära võttis, siis...noh tegelikult see polegi nii üllatav (ta elab seal toas, kus enne teda elasid kaks poissi). Igaljuhul madratsi alt tuli välja 3 kahvlit, purgikaasi ja muud huvitavat..



Tegelt ka :D Kuidas, miks...need on ainult vähesed küsimused mis mul peas on :D

Uued üürnikud

Kirjutasin juba ükskord, et otsime uusi majakaaslasi. Nüüd lõpuks on meie otsingud vilja kandnud.
Nimelt on huvilisi lausa 4. Kohti on kahjuks küll ainult 2.
Igaljuhul, neljapäeva hommikul tuli tuba vaatama üks tüdruk. Ta oli väga tõsine ja uuris ja puuris selle maja kohta kõike. Ma ei osanud kõigele isegi vastata :D Ta oli tõesti väga põhjalik ja uuris ikka kõike korralikult, vaatas isegi ahju sisse :D Kui ta oli ära läinud, siis omavahel rääkisime, et veidi imelik oleks kui ta siin elaks, aga lootsime ikkagi et ta tuleb, sest raha on ju vaja :D neljakesi elades on üür ikka ülemõistuse kõrge.

Järgmisel õhtul tuli aga üks teine tüdruk tuba vaatama. Ja tema oli väga tore, mõtlesime kohe, et tema selle toa endale ka saab. Ta ise oli ka majast väga vaimustunud, juba all korrusel õhkas kui lahe siin on :D
Kahjuks..umbes tund aega peale teda tuli tuba vaatama ka üks poiss. Ja me küll lootsime, et äkki ta tahab keskele trepi alusesse tuppa minna. Tegime enne tema tulekut seal toas ka väikseid ümberkorraldusi ja üritasime teha nii, et see tuba oleks ikka igatepidi väga mehelik :D panime poiste kitarrid kõik sinna ja sokid ja kõik poiste asjad :D Aga kahjuks polnud sellest mingit abi...ta tahtis ainult väiksesse tuppa. Hea asi oli see, et tema oli nõus ka kohe üüri maksma. Ehk siis sel korral sai otsustavaks ... raha. Sellele tüdrukule oli küll väga kahju ära öelda ja ta ise tundus ka väga õnnetu, aga mis parata.

Õnneks kirjutas üks poiss meile veel. Ja tema on keskmise toaga täiesti nõus. Kuigi ta ei ole tuba veel isegi näinud..aga kolmapäeval pidi tulema.

See uus poiss, kes väikesesse tuppa kolis, tuli juba eile ja kuna Andra kolis ka eile välja, siis tegime Sandraga superkiiret kolimist, tõstsime tuba veits ümber ka ja tõime tema asjad kõik siia üles.

Muud väga polegi vist kirjutada täna. Muidu on olnud selline rahulik nädalavahetus.
Aa ja Robertil käisid eile mingid tüdrukud külas..ja tulid siia üles ka ja vaatasid meie toa ka üle..ja neile oli iga asi nunnu. Kõik. Ka kassi wc :D Ja meie pesukuivatus viis...see on lihtsalt nagu...ma ei tea...nagu..nunnu noh.

Kolmapäev...

Tsao,

Tänane päev läks uskumatult kiiresti. Minul on jäänud nüüd kaks päeva Tartus olla ja siis lähen Tallinnasse tööle. Üritan lõpetada samal ajal, eks näis kuidas see välja hakkab nägema.
Hirmus kahju on ikka minna küll.

4 aastat Tartus ja 3a sellest Supilinnas läks NII KIIRESTI!!!
Mina olen üks nendest inimestest kellele meeldib Tartu kindlasti rohkem kui Tallinn, kuigi ma olen Tallinna lähedalt pärit. Jääksingi siia, kuid Tallinnas on töö puhul natuke paremad väljavaated.
Nii head mälestused jäävad Herne majast, Supilinnast ja Tartust maha :")

Teised läksid retrole ja mina jäin koju. Ei olnud kuidagi tuju minna, niigi vähe saan siin meie toas olla.
Hea rahulik on olla. Täielik vaikus :D Kedagi pole kodus...väga imelik selle maja puhul.
Ainult kass häälitseb vaikselt, läbi une :D
Kadri ja teised olid natuke purjus kui minema hakkasid ja ma palusin Kadrilt ühte asja..et ta viskaks natuke prügi ära ja toimetaks veel hõõguva vesipiibu söe ohtutusse kohta.
Mis te arvate mis ta tegi?
Lähen alla, Kadri ja teised on minekul ja ääretult lõbusas tujus. Tunnen...mingi tugev plastmassi kõrbehais on üleval ja siis vaatan, prügikast suitseb :D
Kadri ise naerab aga vähemalt mõistis oma viga ja viis kiiresti prügikasti välja. Õnnelikult ei lõppenud see seik plastmassist prügikorvile mille põhjas on nüüd ilus must auk.

Loll tegu ?

YOU HAD ONE JOB!

Siis avaldaks ka õhtu ja ilmselt kogu kuu parima tsitaadi: " Mu emps on olnud ikkagi mu ema". Kristiina Suigusaar
Mina lähen nüüd magama
Kõike head!

Milgrenis näputööd tegemas

Eelmisel kolmapäeval peale kirvepoisse tuli Kaia meile Tallinnast külla. Jooksime ruttu poest läbi, tulime koju ja tegime head-paremat süüa ja siis läksime kiirest Anna Edasi kohvikusse, kus on megahea prantsuse shokolaadikook. Seal kiirustasime ka, et jõuda 18ks Milgreni portselanistuudiosse. Jõudsime. Seal oli väga mõnus õhkkond - küünlad põlesid laual, pakuti teed, küpsiseid, kooki. Istusime siis sinna teiste sekka ja saime hakata mustreid valima, mida oma tassidele maalida. Ja see polegi üldse kiire ega lihtne, vaid võtab väga kaua aega ja kannatlikkust :D Ja pead väga kindla käega tõmbama, et ilus joon jääks. Minu muster nägi lõpuks välja nagu 5 aastase tehtud :D Aga noh, nüüd vähemalt kõik usuvad, et see on ikka minu tehtud.

Kuna Kaia pidi järgmisel päeval tagasi Tallinnasse sõitma, siis tema tegi kiiresti oma tassi valmis, mis tuli väga ilus ja lahe:) Juhendajale ka meeldis väga. Meie Andraga lähme aga homme tagasi oma töid lõpetama.

Kevadine kolmapäev:)

Nüüd on siin küll ilm juba jälle tagasi talviseks muutunud, kuid vahepealsed paar päeva oli juba täitsa kevadine ja isegi päikest oli üle pika aja näha:)
Kasutasime seda ära ja käisime Supilinnas jalutamas, õnnestus ka mõningaid pilte teha, mida teile näidata.

Kellelgi on kitarr kadunud! Tegelikult juba sügisest saati ja siis oli kogu Herne tänav selliseid huvitavaid erinevaid kuulutusi täis. Loodetavasti jõuab kitarr ikka koju.

Kurikuulsad Supilinna kassid.

Päikesekell. Pidi töötama kah.

Marja tänav

Kui seda silti loed, oled juba sihikul!

Tänavakunst

Õlletehas. Vahel soojema ilmaga on sealt mööda minna täitsa õudne. See õlle ja pärmi hais lihtsalt tapab :D

Õlut saab osta ka!

:)

Kasside sekka ka üks laps

...ja eakam inimene

Apelsinipuu

Andra kodutänavas

Sibulad

Veeeeel kasse, neid on tõesti palju :D

Legendaarne Herne pood

Selline põnev juhtum ka. Jalutasime mööda jõeäärt linna poole ja vaatame, et kaks umbes 12 aastast poissi jalutavad jää peal! Jõgi on praegu juba pmst lahti sulanud, vett on igal pool. Vaatasime, et täitsa lollakad. Jalutame edasi...ja äkki märkan, et neil on mingid tokid käes, millega nad enda all olevat jääd lõhuvad :D ...aga ei, need ei ole tokid. KIRVED! Jah, nad lõhkusid kirvestega jõe keskelt jääd, mille peal nad ise seisid. Geniaalsus, geniaalsus. Kust üldse saavad kaks väikest poissi endale kirved?? Me ei osanud mitte midagi muud teha, kui et helistasime politseisse ja küsisime kas see on normaalne. Dispetśer oli ülimalt üllatunud ja tänas meid, et teatasime ja lubas patrulli kontrollima saata. 

Jalutasime veits maad edasi ja kamp väikseid tüdrukuid ronis jää peal, üks käis veel käna ka. Ja ausalt, jää ei ole enam üldse selline tugev, et selle peal jalutada võiks. Ääred on täiesti vesised ja lahti sulanud. Neid lapsi hirmutasime ise ja ütlesime, et nad sealt ära tuleks. Nad olid nii kohkunud, et ime et piss püksi ei tulnud :D

Selline kolmapäev siis seekord. Õhtul tegime veel muid põnevaid asju, aga sellest juba mõnes teises postituses!

NB! Muide, kui keegi oleks huvitatud meie majja elama tulema, siis see võimalus on täiesti olemas :D Otsime vähemalt kahte uut üürnikku, sest paar inimest lõpetab kooli ja kolib meie herne kommuunist välja. Seega, kui kellelgi huvi on, siis võib julgelt kommentaaridesse kirjutada!

Koristuspäev

Meil on allkorrusel konku, kus on alati väga palju pahna. Eile mõtlesime, et võtame kätte ja koristame selle laga ära, saame tühjad purgid kellelegi ära anda. (Kui keegi tahab, siis palun väga! :D)
Alguses tundus see muidugi mission impossible..aga hakkasime vaikselt ühest otsast kuidagi pihta ja lõpptulemus oli fantastiline :D

Leidsime sealt 6 kasti kellegi toitu - põhiliselt hoidiseid, aga oli ka nt kartuleid ja palju muud. Kõige paremad olid muidugi 2 kotitäit täiesti mädanenud ja hallitanud...tomateid? ma arvan, et need olid tomatid, aga ei hakanud täpsemalt tuvastama :D
Vähemalt on nüüd pikemaks ajaks murakamoosi varu olemas...

Lisaks tuli sealt välja poiste jalanõusid, mõned nende kossusärgid, palju ämblikke ja kõike muud võimalikku.
Võtsime jõulukaunistused ka lõpuks alla..nüüd oleme kevade tulekuks valmis :D

Leidsime ka ühe kastitäie mõngleid, mis olid kunagi kellelegi sünnipäevaks kingitud ja seisma jäänud. Tegime kass arturi kooki nendest, aga Herne poes polnud ka korralike iiriseid vaid olid mingid lehmakommi laadsed :D Ajasid asja ära küll ja ostsime kõik pakid poest ära, mis seal olid...aga ega seal palju polnud ka :D

Kass oli ka samal ajal all korrusel ja passis meiega seal ja uudistas ringi. Ja siis meil oli ahju uks lahti, kuna plaanisime kütma hakata ja tõime puid ka jne..ja siis ühel hetkel Andra hakkas ahju ust kinni panema...ja kass hüppas ahjust välja :D

MUCH AMAZE WOW RICE SO UNCOOKED

Tere hommikust!

Täna hommikul lähen alla kööki süüa tegema. Robert on ka seal ja just paneb enda riisikoti potti (kus vesi küll aurab aga ei kee). See, et ta riisi hommikul keetis, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi. Tavaliselt sööb ta nutellaga saiu ja piraadikrõpse :)
Tundus olevat selline tavaline täiesti normaalne hommik.
Umbes 4-5 minutit hiljem kui ma seal ikka veel enda võileibu kokku sean, juhtub midagi ootamatut ja iseäranis pentsikut.
Robert vaatab kella. Seejärel võtab poti tulelt (vesi oli just keema hakkamas). Kallab vee, võtab riisikoti ja kallab riisi taldriku peale. Mainin ära, et riis ei olnud absoluutselt paisunud, terad olid korra sooja vett näinud.
Seejärel võtab külmikust uncle bensi kastme, paneb riisi peale ja sööb taldriku tühjaks.

Öised närvivapustused

Kirjutan täna meie maja poiste enne-ja-pärast-pidu rituaalidest.
Alati enne seda kui nad õhtul välja plaanivad minna, istuvad nad kolmekesi (või vahel ka neljakesi) all korrusel või siis keskel oma toas ja kuulavad täisvolüümil muusikat. Välja ei jõua nad enamasti mitte enne kahte öösel. Nädalapäev ei mängi üldse mingit rolli. Mitmel korral on olnud näiteks nii, et minul on järgmisel hommikul kell 8 arvestus. Kui siis sügisel läksin esimest korda neile ütlema, et võtke vaiksemalt, siis sain vastuseks, et mis lugu ma sooviksin, et nad lasevad? Ütlesin siis, et soovin vaikust ja nemad panid mingi vaikuse loo mängima :D

Ja muidugi, enne kui nad välja lähevad, lõhnastavad end nii, et seda odekolonni on terve maja täis. Siis teame juba, et umbes tund aega vetsu minna ei saa, kui ei taha just lõhnamürgitust saada.
Üleüldse pumpavad nad end enne väljaminekut ülimalt üles ja üritavad igat pidi väga mehelikud olla.
Üritavad olla vist midagi sellist:





Okei, majast välja saada on neid enamasti veel lihtne.
(Kuigi üks kord istusime vist vähemalt kella kolmeni ja üritasime neid majast välja saada, samal ajal kui üks neist rääkis, et võib siin majas kõike lõhkuda -ta avas õllepudeleid köögi laua vastu, ja kui ma ütlesin talle, et ta lõpetaks, siis vastas, et omanik ei saa talle midagi teha ja omanikku ei huvitagi jne. Ja teised laulsid samal ajal kõval häälel roppusi ja hüüdsid naabri nime.)

Aga see kui nad öösel tagasi koju tulvad...



Ja uskuge, alkohol on neilt selleks ajaks viinud igasuguse mõistuseraasu. Enamus kordadest hakkavad nad elektrikitarri mängima ja laulma. Kui nad ise muusikat ei mängi, lasevad kõlaritest. Tihtipeale tuleb neil ka geniaalne idee hakata keskel toas õhuhokit mängima (mis üürgab väga kõvasti) ja seda tehes ei hoia nad end tagasi.
Ja kui me neile siis hüüame (ja päris vihaselt muide), et võtku vaiksemalt - me magame! Siis kõigepealt nad muidugi ei kuule...ja kui oleme umbes kolm korda täiest kõrist karjunud, siis esmalt üks neist :
- "Ooot...pane muusika vait, keegi vist ütles midagi!? Mis on?"
- "Võtke vaiksemalt!! Meil on homme kool ja terve maja magab!!!"
- "Öh? Tegelt?"
KELL VIIS ÖÖSEL, KESET NÄDALAT, yes indeed!

Siis on umbes viieks minutiks vaikus...kuni neile nii poolkogemata jälle kitarr kätte satub. Ja nii see kestab kuni nad lihtsalt ära vajuvad.

Ükskord, kui olime juba tõesti väga mitmel korral neile hüüdnud, et nad vaiksemaks võtaksid, läks Andra lõpuks nende tuppa. Ja mis vaatepilt seal oli :D Üks poistest oli valgete bokserite väel maas looteasendis ja teine lebotas ristseliti voodis, teksapüksid pooleldi jalas...ja nii nad seal naersid ja vaatasid Andrale lolli näoga otsa, kui ta neile ütles, et jäägu vait :D
Andra tõmbas nende toa ukse sellise pauguga kinni, et terve maja värises ja mina üleval toas kartsin ja mõtlesin, et ei taha teadagi, mis nüüd juhtuma hakkab :D Aga poisse see ilmselgelt ei häirinud, umbes minuti pärast naersid nad samamoodi edasi.

Ükskord sügisel oli ka selline lugu, et see poiss, kes keskel toas elab (seal pole ust ja see on meiega pmst samas toas, ainult trepp viib üles) tõi öösel peolt tüdruku koju. Ja jutt ei lähe siin mitte nilbeks :D vaid hoopis..ärkasime Andraga sellepeale üles, et kuulsime kellegi nuttu. See tüdruk otse meie trepi all voodis nuttis. Algul ehmatasime ära, et mis juhtunud on. Aga siis kuulsime, et ta nutab ja halab : "Ma tahan TALLINNASSEE!!" Vahepeal itsitab ja siis jälle nutab: "Päriselt, see pole naljakas, ma tahan Tallinnasse!"



Ja nii käis see umbes ma ei tea kui kaua aega järjest, kuni meil üle viskas ja tahtsime juba hüüda, et lihtsalt hakka astuma! :D Aga olime ikkagi viisakad ja palusime neil järjekordselt lihtsalt vaiksemalt võtta..

Sellised lood meie majas on iganädalased. Kindlasti kirjutame millalgi veel lisa.

Muide, lisasime ka Sandra siia blogisse, nii et varsti võib hakata ka temalt lugusid ootama! :)

Supilinn

Tere,

Mõtlesin, et jutustan natuke siis supilinnast üldiselt. Kõige rohkem meeldib mulle selle juures see, et see pole nagu otseselt linn ja pole ka maakoht. Siin on väga rahulik. Mõned inimesed teavad seda kui pigem kriminaalset kanti, kuid mina ei ole siin kuritegevusega kokku puutunud. Ainult ükskord vist varastati mu ratas ära aga ma süüdistan pigem ennast selles, sest ma ei lukustanud seda kunagi. Mulle meeldib mõelda, et mu ratas lihtsalt läks ise rändama, uusi paiku avastama ja uute inimestega kohtuma :)

Samuti mulle tundub, et siin on palju joodikuid. See võib ainult mulle nii tunduda, sest meie naaber on Supilinna ja Tartu kuulsus Lembit, kellel on väikesed joogiprobleemid. Ma ei mõista teda hukka, meil on lihtsalt erinevad elustiilid. Kui ma supilinna kolisin siis ma sain temaga kohe tuttavaks. Ta on selline tore vanamees ja nägi tol ajal väga jõluvana moodi välja. Parandamatu jutupaunik, väga huvitav karakter.
Kui ta juba jutuosta lahti saab siis võid arvestada, et 20 minutit ikka läheb. Kuulsin igasuguseid põnevaid lugusid tema nooruspõlvest ja sellest kuidas ta saab hästi läbi Merle Jäägeriga.
Nüüd 3 aasta jooksul olen ma hakanud teda harvemini nägema. Selle põhjuseks on ilmselt halvad sõbrad, terviseprobleemid jms. Lembitust tuleb ka kindlasti hiljem eraldi postitus, sest tema kohta on lihtsalt liiga palju kirjutada.

Supilinnas oleks aeg nagu seisma jäänud. Puhastavalt mõjub siin elamine. Supilinna elanikud harrastavad siin permakultuuri. Aknalauad ja aiatagused on täis istutatud erinevaid taimi ja köögivilju. Siin kasvatavad inimesed rohkem, seda mida söövad..isegi kui ruumi pole leiavad kas akanalaua või peenrajupi kuhu midagi kasvama panna. Olen näinud kohti kus on kanaaed ja kanad. Lihtsad elamistavad, kõik on hästi kodune.
Siin on hästi vaikne ja kuidagi harmooniline õhkkond, see on kohe tunda piirilt. Linna kära jääb kohe seljataha kui astud näiteks Herne tänavale sisse. Muidugi visuaalselt iseloomustavad seda kanti ühekõrgused puumajad tänava ääres. Siin on palju maju kus elavad sees pered, kes on korteri/maja seest korda teinud või lausa restaureerinud ja see näeb veel eriti hubane ja ilus välja.
Mõni näeb välja nagu hakkaks kohe kokku kukkuma aga kui natukenegi aknast sisse näed siis näib seal käivat väga hubane ja muretu elu. Mõni maja, näeb eriti huvitav välja ja siin on aedu ja koerakuute mis on imematerjalidest kokku klopsitud.
Supilinna Selts korraldab ka ilusamate ja huvitavamate majade konkursse.Siin on ka mõni uuem maja aga üldmulje Supilinnast ja tema vanadest puumajadest säilib. See on vaatamisväärsus omaette.

Iga kevad toimuvad siin ka Supilinna päevad, mille raames korraldatakse laatasid, jutuõhtuid kellegi aias, piknikke, kontserte, palju lahedaid üritusi lastele ja ekskursioone Supilinna peal. See aeg on väga lahe, sest siis on juba mõnusalt soe ja inimesi on eriti palju väljas. Rahvas grillib ja lapsed müüvad tänavanurgal isevalmistatud vahvleid.

Laste kasvatamiseks on Supilinn väga hea koht. Tundub, et nad on normaalsemate prioriteetidega. Siin elavad rohkem boheemlaslikud, looduslähedasemad ja kodukootud inimesed kes kasvatavad oma lapsi natuke teistmoodi. Tean seda ka sellepärast, et olen hoidnud siin 3 aastat kahte last ja ka muude siin kandi lastega kokku puutunud. Siinsed lapsed on kaugemad nutitelefonidest, arvutimängudest ja nad pigem sõidavad õues rattaga või turnivad puu otsas. Kas see on hea või halb on igaühe enda otsustada muidugi :)
Lahe oli ükskord näha last, kes istus aia otsas ja mängis flööti ja ükskord sõitis üks väike poiss üherattalise jalgrattaga kiirustades herne poe poole :D Linnas-imelik, Supilinnas-normaalne.

Herne pood on ainuke mille pärast on vahel siin kuulda lärmi. Üksikud purjus ossid käivad herne poest burgerit ostmas ööseti. Herne pood on üks väga legendaarne koht. See on 24/7 lahti ja kunagi sai sealt öösel alkoholi kätte. Päeval käivad seal töömehed lõunat ja lapsed kommi ostmas. Herne poes leidub absoluutselt kõike! Sealt saab soetada isegi Herne poe logoga t-särgi. Väga harva olen kohanud inimest kes ei ole kuulnud sellest poest. Selle poe müüjad on eraldi nähtus. Kõik nad on omamoodi huvitavad. Üks on kuri, teine on natuke aeglase taibuga ja kolmandal käib peika ööseti akna taga. Öösel poe sisse ei saa ja teenindatakse läbi luugi ( lased kella ja tulevad avavad luugi). Meie maja rahvas on seal tihe külaline, sest me elame kõigest kaks maja eemal ja meil on isegi herne poe sooduskaart. Siin kandis on veel see hea pluss, et väga pole vahet mis sa selga paned kui poodi või kuskile lähedal asuvasse kohta pead minema. Ma ei tea miks, aga see on täiesti okei kui sa lähed lõhkistes pidžaama pükstes, poriste kummikutega, sassis peaga ja padjanäoga herne poodi. Minule ja Kadrile peaks antama lausa auhind selle eest, kui jubedad me oleme välja näinud kui poes oleme käinud :D Ma ei tee nalja.

Selline agulielu siin siis käibki. Ma ilmselt ei tea ja ei ole näinud piisavalt, sest ma olen kõigest 3 aastat siin elanud ja on inimesi kes oskaks paremini kirjeldada aga ehk suutsin mingi pealiskaudse kirjelduse anda. Ma üritan leida ja teha pilte ka juurde millalgi:)

Jääge ootama

Tsau !

Guess who's back? Back again..

Meie kiiiisumiiiisu tuli koju tagasi!
Tundis kohe kodu ära ja oli niii niii õnnelik!

Lisaks...helistasin eile Eesti Energiasse...ja peame elektriku koju kutsuma, kes kontrollib üle meie värgid siin. Sest kõik ütlevad, et see ei ole lihtsalt võimalik, et me tarbime üle 900kWh ühe kuuga.

Aa ja eile :D vaatasin et oi! hiirelõks on jälle kinni hüpanud, aga kuna see oli kapis taha poole lennanud, siis ma ei näinud kas seal hiir ka sees on. Läksin siis vaatama, olin vaimselt ettevalmistunud juba ja puha. Ja näengi..et midagi seal tõesti on. Tõmban siis selle hinge kinni hoides söögipulkadega lähemale ja...seal on hoopis kivikõva suur saia nukk :D Pole õrna aimugi kuidas see sinna sai. Ju siis Kettlil oli kukkunud vms :D sest me oleme siin praegu ainult kahekesi ja mina saia ei söö.

Ning meie jääaeg siin majas on vist lõpuks ometi läbi! Köögi kraan on veel endiselt jääs, aga...allkorrusel suutisin eile õhtul kütta juba 20!!! kraadini! Ohsavana, elan nagu saunas.

Tule tagasi elekter, ükski pirn ei põle

Täna hommikul läks alumisel korrusel 6 korda!! elekter ära, samal ajal kui Sandra tahtis kõigest teevett keema ajada. Mis toimub? Elektriarved on ka nii suureks kasvanud...
Me kahtlustame lausa elektrivargust :D Supilinnas oleks ju selline sõbralik elektrivargus täiesti võimalik..
Sharing is caring.
Toas olevad puud lähevad ka nagu soojad saiad. Hmm..sõna "soe" pole ikka väga pikka aega kasutanud...

Püsitus on ka alumise korruse külmarekord ja selleks on  *drums* VIIIIIIIIIIIIIIIIIIS KRRRAAADIIIIIII!

It's freeeeeeezing!

Meil on siin majas nii külm, et jube. All korrusel on päris ausalt ka 8 kraadi. Kütame küll iga päev, aga see ei aita.

All külmus köögi kraani toru ka tagatipuks ära. Ehk siis nüüd peseme nõusid vannitoas. Mis on jube. Kohutav. :D Ülevalt saab õnneks radiaatoritega enam-vähem talutava temperatuuri saavutada.

Täna saime jälle ühe hiire ka kätte. Seekord oli minu ja Sandra kord ta hiirelõksu küljest ära koristada. See oli kohutav, aga kuidagi saime ikkagi hakkama. Põhiliselt tegi seda ikkagi Sanja :D
Kuna täna ei pidanudki tööle minema, siis vaatasime hoopis sõpru kogu õhtu. Ja sõime muidugi kõike paremat.

Majas on praegu nii vaikne ka, poisse pole ja selline tunne on nagu oleks kogu aeg üksi kodus. Eile õhtul enne magamajäämist oli veits õudne isegi :D Elekter läks ka korra ära... aga Andra, supernaine nagu ta on, sai tagasi selle.
Niiet olemegi ainult neljakesi Hernes - kütame, külmetame ja ootame paremaid päevi.