ammu mõelnud et...

sügiseks võtsin vene keele vabaaineks..
+ mõned slaavi veretilgad mis minus olema peaksid, võiksid iseenesest ka kuidagi kasulikkust üles näidata. (siiani vaid avaldunud kannatamatuses)...
aga eks õpin natuke keelt, äkki jõuavad head omadused ka järele ;)
Mu fantastiline blogikaaslanna (jep, see on sõna) peaks tänu erialasele keelele ka hakkama saama...

Palju seda vene keelt ikka Tartus vaja läheb, nii kaua kuni нет, спасибо ütlemisega hakkama saame, oleme võitmatud. Annelinnas veel päris oma kohta ei ole, eks lähikuudel otsime tõsisemalt. Ma suhteliselt kindlalt arvan et kuskile paneelmajja me ikkagi lõpuks jõuame. (fun fact: elasin esimese eluaasta Lasnamäel 1-toalises. Sellest ajast ei mäleta küll midagi aga ega see väga hull ei saanud olla, sest koledad asjad kipuvad ikka paremini meelde jääma.)




 

Ja kuna mu fantastilisele  blogikaaslannale see postitus ilmselt ei meeldi, eks ma lisan lõppu midagi mis talle meeldima peaks. 

Olen juba ammu jõudnud arusaamani et ilma meelitusteta ei jõua elus kuhugi. :)

nananana maikuu!

Käes on uus kuu ja me pole vahepeal midagi mõistlikku suutnud postitada. Olen nüüd natuke intrigeeriv ka ja tunnistan, et üks avaldamata mustand on mul olemas aga nii iseenda kui kaasosaliste (loe: partners in crime) ilusa elu jätkumiseks see avalikuks ei saa. :D

Lugu on nüüd selline, et kuna igasuguseid normaalsuse piirid on meie majas ületatud, otsustasime Kadriga majast välja kolida. Uut kohta veel olemas pole aga hetkel oleme veel optimistlikud... küll tuleb. Üks suurimaid hirme mul ongi see, et me lähme oma vanast majast niivõrd-kuivõrd viisakalt ära ja siis pole meil kohta kuhu minna ja peame kurbade nägudega tagasi minema. (loodame et nii ei lähe)
Ei tahaks nüüd öelda et ma mingi hardcore getopliks oleks aga mul poleks ka Annelinnas elamise vastu midagi. Kui hull see ikka olla saab? (nagu minu kogemused näitavad siis kui nägu/suhtumine ei meeldi võib Illusiooooni naiste wc-s ka (peaaegu) peksa saada. hahahaha :D hästi läheb, Sandra)
Kadri pärast ma väga ei muretse, kui mind ja teda kõrvuti näha (mida juhtub kahtlaselt tihti), siis ma ise valiks ka oma uueks peksusemuks kellega tüli norida pigem enda....
ja üks pluss on veel: siis ma/me saaks äkki vene keelt praktiseerida... või vähemasti kuulda tihedamalt kui kaheks minutiks mis kulub Tartust tulles ühelt rongilt teisele jalutades.
Aga muidu oleks muidugi Supilinn, Karlova või kesklinn päääris mõnusad kohad uue pesa tegemiseks. Eks paistab kuhu lõpuks jõuame ;)

Kuna on jälle see bittersweet aeg mil ma peaksin eksamiteks õppima, siis võib juhtuda et nüüd tuleb uusi postitusi kolm korda päevas.

Kui keegi meie antireklaamist selle maja kohta suudab üle vaadata ja tahab uueks elanikuks saada,siis koputage meile akna peale ja äkki keegi võtab jutule.

Ja blogijutud kõrvale jättes oleme me Kadriga suhteliselt normaalsed (ei teagi kas Tartu või Tallinna kriteeriumite järgi) ja kui kellegil juhtub vaba pinda olema, siis võib ka kirjutada-joonistada. :)

Muidu on kõik max idekas ;)

kena kolmapäeva jätku! :)

Lembit ja Supilinna päevad

Täna mõtlesime hommikotsa nimekirja välja, mida koju osta vaja on, kogusime kõik ühiskassa raha ka kokku ja läksime siis pika nimekirjaga poodi.

Poes avastasime, et oleme raha koju unustanud...kõndisime siis koju tagasi, et raha võtta, aga uuesti poodi ei viitsinud minna ikkagi. Selle asemel istusime hoopis aias ja rääkisime juttu.
Naabrionu Lembit sattus mööda minema. Aga ega tema juba niisama mööda ei kõnni. Jäi ikka juttu ka rääkima. Minul hakkas toas just riis üle keema, nii et pidin tuppa jooksma ja Sandra Lembituga kahekesi jätma. Lembit rääkis talle juttu saatusest ja sellest, et usub, et ta võib juua ükskõik kui palju ja saja aastani elada, või siis olla karsklane ja homme päev ära surra. Jutu lõpuks jõudis veel mindki kiita, ütles et ma olen väga tubli. Mulle tuli imestusena, et ta üldse mind mäletab ausalt öeldes :D Sest mul on tunne, et alati kui ma temaga kokku olen sattunud, siis on ta olnud rohkem kui lihtsalt vintis. Ja ta arvas veel, et ma jooksin tuppa ära, sest kartsin, et ta küsib raha :D Sest tavaliselt ta seda teeb. Aga Sandra õnneks päästis mu maine, rääkides mu toidu põhjakõrbemisest ja kõigest muust :D
Seekord jäi ta imekombel üsna väheseks juttu rääkima...Sandra pääses temast kõigest umbes 20 minutiga. Tavaliselt meil läheb ikka umbes tund, ta räägib nii palju, et sa lihtsalt ei saa ära minna ja on tunne, et võid seal samas pildi tasku visata.

Praegu on käimas Supilinna päevad. Toimub väga lahedaid üritusi ja asju. Homme plaanime emajõele paadiga sõitma minna. Eks näis kas jõuame ka, sest mõni meist peab siin laupäeviti koolis käima eksole...
Lisaks on homme aadressil Herne 20 avatud Saiaõu, kus müüakse koduküpsetatud saiu ja kooke ja igast muud head ja paremat. Terve päeva saab kiigeplatsil ka igasuguseid esinejaid näha ning õhtul toimub Genklubis afterparty!

Fredi ja teiste poiste kokanurk 3

Ühel kaunil esmaspäevasel päeval otsustasid poisid, et teevad endale head-paremat süüa.

Koorisid siis palju kartuleid ja porgandeid ja kaalikaid ja ostsid ka ilusa suure lihatüki, mille nad siis ahju panid ja valmistasid endile isuäratava ahjuprae. Ise olid nad nii uhked, sest nagu tudengid ikka, siis enamasti ostsid ka nemad Herne poest nt valmis pitsa. Või midagi muud taolist.

Järgnes mitu head päeva, või isegi nii umbes nädal. Keegi vahepeal ahju ei kasutanud. Kui meie Andra ja Sandraga siis nädal hiljem ahjus süüa tahtsime tegema hakata, siis ei avanenud sealt kuigi meeldiv vaatepilt.



Poisid olid veidi oma uhket ahjupraadi söönud ja ülejäänud siis tagasi ahju lükanud ja lihtsalt ära unustanud. Toit hallitas ja mädanes ja oli igatpidi õudne.
Toidu nad suutsid ahjuplaadi pealt minema visata, aga ahjuplaat ise seisis mustana ka veel ma pakun et umbes nädala, kui mitte rohkem.
Tundub, et üliõpilased siiski ei kannata tühja kõhtu, kui võivad oma toidu lihtsalt ära unustada :D

Hiired ja teisipäev ja

Koristasin täna...
Leidsin köögist vist jõuludest saati vedeleva mandariini :D mis oli juba sellist värvi et..ma ei oska kirjeldadagi. Ja ühe õuna leidsin ka...mis oli ka mädanenud ja jube.
Ja kivikõva leivaviilu ja täiesti hallitanud saia...
Ja ma ei tea see kõik oli nii kohutav et eluisu kadus ära :D
Ma ei saa aru lihtsalt, miks inimesed ei võiks enda järelt elementaarseid asju ära koristada.

Aa ja noh...hakkasin kraanikausi alust koristama :D ja nagu... leidsin sealt jälle hiirelõksu kinni jäänud hiire...aga asi on selles...et hiirelõks pandi viimati üles vist..mingi kuu aega tagasi? Ma ei kujuta ette millal ta sinna kinni jäi, aga haisu järgi võiks arvata et ikka väga kaua aega tagasi... Ja jälle pidime mina ja Sandra selle ära koristama...Sandra oli näost kaame kui ta seda hiirt kotti lükkas ja mina kükitasin trepi peal ja ei suutnud hingata...

Aga häid asju ka...olime tublid ja pesime köögi ja enda toa akna ära:) Ja õues on nii soe ja kevadine et varsti saab aias grillipeo teha.



Homme on kolmapäev...Retro või jaa?

#25 tule taevas appi

Siin mingis varasemas Fredi seikluste postituses oli väike tehniline viga: tuleb välja, et Kadri oli nii kaua praktikal ära, et unustas ära me oleme toakaaslased... -.- (tervitan siinkohal oma fantastilist toanaabrit, kes lubas mind esimesel võimalusel küll siia üksi jätta kui parema elamise leiab aga k-saan-üle)
Ma saan tegelikult täiesti aru, et see mitme inimesega elamine kerge pole, ma olen ise siiani küll väga tai chi püüdnud olla aga viimasel nädalal on küll (kas d-vitamiini vaegusest ja/või on mu kannatus vaikselt katkemas või millest) osad asjad nii üle visanud et tule taevas appi. Võiks raamatuid kirjutada sellest kuidas mõnede inimeste jaoks on asjad elementaarsed ja teiste jaoks mitte nii väga. Sellepärast olekski ehk targem tervemate närvide nimel lähitulevikus mingi väiksemat sorti elamine otsida.
(Kuigi supilinnast ma ära minna ei taha mitte mingil juhul, kui mõnel kaas-supilinlasel midagi pakkuda on, laske käia. Okei, Karlovas oleks ilmselt ka päris mõnus elada :))

Või äkki ongi asi selles kust keegi pärit on... olen Tartus (ja üldse pealinnast lõuna pool) kuulnud päris tihti närvihaige, negatiivse, ületöötanud, õela, südametu ja muude koledate sõnadega kirjeldatavat tallinlase stereotüüpi. 
Rääkimata naljadest stiilis: "Ära siis närvi mine ega sa Tallinnas pole" jne.
Äkki ongi viga minus... juba lapsest peale rikutud närvikavaga ehk ongi suurem tõenäosus asjade peale asjatult närvi minna. Kui oleks kaks tundi Tallinna piirist kaugemal üles kasvanud, oleks ehk oskus asjadest mitte välja teha ja kõigega kuidagi vaikselt kaasa kulgeda.



Selline mitte-kuhugi-viiv vingumine pole üldjuhul väga minu stiil (veel vähem probleemide korral iseenda süüdistamine, oeeeh milline eneseareng on toimunud :D) aga see on kuidagi väga teemas olnud viimasel ajal.

Muidugi tahaks midagi kirjutada ka selle kohta kuidas minu vana toa uus elanik väga-väga-väga tõenäoliselt vampiir on... aga kes teab, äkki ta suudab mõtteid lugeda. Või veel hullem: seda blogi.

Me kuulame Kadriga retro fm-i ja kuna sharing is caring siis palun väga:
http://kuula.retrofm.ee/player/retrofm.php

Pesumasina story

Tereeeeeee
Pole kaua aega siia midagi kirja pannud.

Ise tulin neljapäeval tagasi hernesse. Ma ausalt öeldes kartsin, et maja on hullemas seisus, kui see tegelikult oli. Köök oli muidugi must nagu ikka :D Täna pesin ma ei tea mis ajast räpasena seisnud panni puhtaks, sest mul oli kahju seda vaadata...
Aga - nii mõnigi hea üllatus oli ka. Meie uus majakaaslane, kes trepi all elab, on end igati heast küljest näidanud - parandas ära köögi lambi, mis juba sügisest saati katki on ja ükski teine poiss kas ei viitsinud vaevaks võtta või lihtsalt ei osanud seda ära parandada. Lisaks pani ta uue kella seina...eelmisega juhtus selline tore lugu, et sügisel viskas Andras selle katki ning pani purunenud klaasi ja kildudega seina tagasi :D
Köögis on nüüd lausa imeline olla jälle valgusega :D

Aa ja vahepeal oli siin väike pesumasina lugu ka. Nimelt...olen mina rahulikult tallinnas...kui mulle helistab Sandra ja ütleb et pesumasin on katki. Ma ei osanud midagi öelda ega teha eksole :D Sandra aga proovis kõike ja püüdis igatpidi seda ikka tööle saada. Aga mis ei lähe tööle, see ei lähe tööle :D Igaljuhul vahepeal oli juba jutt, et peaks uue pesumasina ostma jne. Aga Sandra ikkagi igaksjuhuks kirjutas omanikule, kes omakorda saatis pesumasina parandaja.
Ühel päeval tuligi pesumasinamees. Ja proovis ka pesumasinat tööle saada, aga ei saanud. Välja tuli hoopis selline pisiasi, et pistikus ei olnud voolu :D Sest üks kork oli end välja lükanud...või midagi sellist :D
Sandra pidi häbist maa alla vajuma...Sest kutsus pesumasina parandaja, et lihtsalt ühe nupu asendit muuta :D Aga ma saan aru ka, ma ise poleks ka selle peale tulnud :D

Aga pesumasinaga on veel selline lugu ka, et mingi kraan või asi laseb vett läbi ja pesumasin on pidevalt veeloigus..mis pidi päris ohtlik olema. Ehk siis järgmine inimene kes dushi alla läheb võib vabalt ka surma saada...aga vähemalt saab pesu pesta, eks.

Vot...sellised lood siin majas praegu :D