Siin mingis varasemas Fredi seikluste postituses oli väike tehniline viga: tuleb välja, et Kadri oli nii kaua praktikal ära, et unustas ära me oleme toakaaslased... -.- (tervitan siinkohal oma fantastilist toanaabrit, kes lubas mind esimesel võimalusel küll siia üksi jätta kui parema elamise leiab aga k-saan-üle)
Ma saan tegelikult täiesti aru, et see mitme inimesega elamine kerge pole, ma olen ise siiani küll väga tai chi püüdnud olla aga viimasel nädalal on küll (kas d-vitamiini vaegusest ja/või on mu kannatus vaikselt katkemas või millest) osad asjad nii üle visanud et tule taevas appi. Võiks raamatuid kirjutada sellest kuidas mõnede inimeste jaoks on asjad elementaarsed ja teiste jaoks mitte nii väga. Sellepärast olekski ehk targem tervemate närvide nimel lähitulevikus mingi väiksemat sorti elamine otsida.
(Kuigi supilinnast ma ära minna ei taha mitte mingil juhul, kui mõnel kaas-supilinlasel midagi pakkuda on, laske käia. Okei, Karlovas oleks ilmselt ka päris mõnus elada :))
Või äkki ongi asi selles kust keegi pärit on... olen Tartus (ja üldse pealinnast lõuna pool) kuulnud päris tihti närvihaige, negatiivse, ületöötanud, õela, südametu ja muude koledate sõnadega kirjeldatavat tallinlase stereotüüpi.
Rääkimata naljadest stiilis: "Ära siis närvi mine ega sa Tallinnas pole" jne.
Äkki ongi viga minus... juba lapsest peale rikutud närvikavaga ehk ongi suurem tõenäosus asjade peale asjatult närvi minna. Kui oleks kaks tundi Tallinna piirist kaugemal üles kasvanud, oleks ehk oskus asjadest mitte välja teha ja kõigega kuidagi vaikselt kaasa kulgeda.
Selline mitte-kuhugi-viiv vingumine pole üldjuhul väga minu stiil (veel vähem probleemide korral iseenda süüdistamine, oeeeh milline eneseareng on toimunud :D) aga see on kuidagi väga teemas olnud viimasel ajal.
Muidugi tahaks midagi kirjutada ka selle kohta kuidas minu vana toa uus elanik väga-väga-väga tõenäoliselt vampiir on... aga kes teab, äkki ta suudab mõtteid lugeda. Või veel hullem: seda blogi.
Me kuulame Kadriga retro fm-i ja kuna sharing is caring siis palun väga:
http://kuula.retrofm.ee/player/retrofm.php
Ma saan tegelikult täiesti aru, et see mitme inimesega elamine kerge pole, ma olen ise siiani küll väga tai chi püüdnud olla aga viimasel nädalal on küll (kas d-vitamiini vaegusest ja/või on mu kannatus vaikselt katkemas või millest) osad asjad nii üle visanud et tule taevas appi. Võiks raamatuid kirjutada sellest kuidas mõnede inimeste jaoks on asjad elementaarsed ja teiste jaoks mitte nii väga. Sellepärast olekski ehk targem tervemate närvide nimel lähitulevikus mingi väiksemat sorti elamine otsida.
(Kuigi supilinnast ma ära minna ei taha mitte mingil juhul, kui mõnel kaas-supilinlasel midagi pakkuda on, laske käia. Okei, Karlovas oleks ilmselt ka päris mõnus elada :))
Või äkki ongi asi selles kust keegi pärit on... olen Tartus (ja üldse pealinnast lõuna pool) kuulnud päris tihti närvihaige, negatiivse, ületöötanud, õela, südametu ja muude koledate sõnadega kirjeldatavat tallinlase stereotüüpi.
Rääkimata naljadest stiilis: "Ära siis närvi mine ega sa Tallinnas pole" jne.
Äkki ongi viga minus... juba lapsest peale rikutud närvikavaga ehk ongi suurem tõenäosus asjade peale asjatult närvi minna. Kui oleks kaks tundi Tallinna piirist kaugemal üles kasvanud, oleks ehk oskus asjadest mitte välja teha ja kõigega kuidagi vaikselt kaasa kulgeda.
Selline mitte-kuhugi-viiv vingumine pole üldjuhul väga minu stiil (veel vähem probleemide korral iseenda süüdistamine, oeeeh milline eneseareng on toimunud :D) aga see on kuidagi väga teemas olnud viimasel ajal.
Muidugi tahaks midagi kirjutada ka selle kohta kuidas minu vana toa uus elanik väga-väga-väga tõenäoliselt vampiir on... aga kes teab, äkki ta suudab mõtteid lugeda. Või veel hullem: seda blogi.
Me kuulame Kadriga retro fm-i ja kuna sharing is caring siis palun väga:
http://kuula.retrofm.ee/player/retrofm.php
No comments:
Post a Comment