Kahekümnes postitus, jeejee :)
Kuna Kadri niivõrd lahke käega kassi toidab, on ta (loe: kass mitte Kadri) nüüd selle paari nädalaga nii paksuks läinud et tal on lõualott. Ah et pole näinud topeltlõuaga kassi? Küllaltki kummaline vaatepilt, näeb suhteliselt isase kõutsi moodi välja (kandiline nägu ja selline paras paksu) :D
Iseenesest võiks iga postituse alla teha ka paranormal-activity-paranoia-nurga (PAP-nurga), sest mida vähem inimesi siin majas on, seda õudsemaks läheb. Ilmselt ei aita ka see, kui su toanaabriks on kohalik paanikameister isiklikult. Natuke jabur ehk on mõelda, et "kui õudne oleks kui keegi praegu meie aknale koputaks" ja enne magamaminekut välisukse kontrollimine ei tundu ehk ka just suure pingutusena (neile kes ei tea majaplaani ja seda kui oh-kui-raske see tegelikult on). :D
Kuigi ma tegelikult ju tean, et see kõik on jama, siis on probleem vist selles et me oleme mõlemad kaastundlikud paanitsejad, st kui üks tuleb oma ideega lagedale pole nagu otseselt südant ka seda täielikult maha teha. (seda enam seda pimedas toas ja kui und ei tule ja ühtki normaalset mõtet peas ka mitte)
Ja kuna selle blogi algmõte (vist) oli kirjeldada natuke supilinna elu ka, siis pean ära märkima selle et meie tänava otsas helesinises majakeses (mitte päris muumimaja aga müstikat on umbes sama palju) üks muhe vanamees praadis kartuleid. Lõhna oli tunda juba peaaegu et Kloostri tänava nurgalt, raadio Uuno muusikalisi vahepalu oli kuulda õnneks alles sellesama maja eest.
(Ilmselt nüüd saadakse aru, et see pole väga hea mõte et ma siia kirjutan ja ma seda enam ei tee.)
***********************************
"Ma räägin Andraga......."
"Andra räägib mida ta täna söönud on....."
"Ma tahan ka süüa, ma tahan Tallinnasse"
Kuna Kadri niivõrd lahke käega kassi toidab, on ta (loe: kass mitte Kadri) nüüd selle paari nädalaga nii paksuks läinud et tal on lõualott. Ah et pole näinud topeltlõuaga kassi? Küllaltki kummaline vaatepilt, näeb suhteliselt isase kõutsi moodi välja (kandiline nägu ja selline paras paksu) :D
Iseenesest võiks iga postituse alla teha ka paranormal-activity-paranoia-nurga (PAP-nurga), sest mida vähem inimesi siin majas on, seda õudsemaks läheb. Ilmselt ei aita ka see, kui su toanaabriks on kohalik paanikameister isiklikult. Natuke jabur ehk on mõelda, et "kui õudne oleks kui keegi praegu meie aknale koputaks" ja enne magamaminekut välisukse kontrollimine ei tundu ehk ka just suure pingutusena (neile kes ei tea majaplaani ja seda kui oh-kui-raske see tegelikult on). :D
Kuigi ma tegelikult ju tean, et see kõik on jama, siis on probleem vist selles et me oleme mõlemad kaastundlikud paanitsejad, st kui üks tuleb oma ideega lagedale pole nagu otseselt südant ka seda täielikult maha teha. (seda enam seda pimedas toas ja kui und ei tule ja ühtki normaalset mõtet peas ka mitte)
Ja kuna selle blogi algmõte (vist) oli kirjeldada natuke supilinna elu ka, siis pean ära märkima selle et meie tänava otsas helesinises majakeses (mitte päris muumimaja aga müstikat on umbes sama palju) üks muhe vanamees praadis kartuleid. Lõhna oli tunda juba peaaegu et Kloostri tänava nurgalt, raadio Uuno muusikalisi vahepalu oli kuulda õnneks alles sellesama maja eest.
(Ilmselt nüüd saadakse aru, et see pole väga hea mõte et ma siia kirjutan ja ma seda enam ei tee.)
***********************************
"Ma räägin Andraga......."
"Andra räägib mida ta täna söönud on....."
"Ma tahan ka süüa, ma tahan Tallinnasse"
No comments:
Post a Comment